Veel Castrost e kuubalased ei allu kapitalistlikule õnne mudelile

Umbes aasta tagasi istusin Havanna ülikooli pargis ja lugesin W.S.Maughami “Kokkuvõtteks”. Maugham tõdeb, et inimese põhiolemus on vastuolulisus. Olen temaga nõus. Eriti vanglas töötamise aegu üllatusin uuesti ja uuesti – kui mitu erinevat loomust võib ühes inimeses olla! Kurjategijates (ja tihti ka kangelastes) on need vastuolud suuremad, ent omased meile kõigile.

Oleme samal ajal patused ja pühad. Simul iustus et peccator.

Naiivsele kunstile on omane näidata inimest musta või valgena, kangelane on kas heavõi halb. Ka juriidikas, sotsioloogias või poliitikas on selline naiivsus üldiselt heaks kiidetud. On palju lihtsam elada ühiskonnas, kus on selge, kes on hea ja kes halb.

Elu aga sellele duaalsusedogmale ei allu. Elus on rohkem värve ja need on omavahel segunenud.

Kui Edward Lucas ja paljud teised arvavad, et kuubalased tantsivad Castro haual, siis nad eksivad.

Castro surm lõi analüütikud suhtumises tema olemusse kahte leeri. Edward Lucas kirjutab: “See, et halvad inimesed on võimelised korda saatma tähtsaid ja huvitavaid asju, ei ole paradoks. Kohutavad inimesed on harva igavad ning kui piisavalt kaua võimul olla, juhtub ilmselt kuskil midagi head.” (PM 29.11.16) Ma usun, et Lucas arvab ennast heade inimeste hulka, ent kas ta annab endale aru, et nii nagu halvad inimesed võivad (võib-olla isegi tahtmatult) midagi head teha, võivad head ka midagi halba ja isegi palju halba korda saata.

Kumb on siis parem, kas hea inimene, kes teeb halba või halb, kes teeb head?

Ma ei tea Castrost palju ja pole ka väga püüdnud teda mõista, küll aga olen püüdnud mõista kuubalaste suhtumist temasse. See on igal juhul vastuoluline.

Kui Lucas ja paljud teised arvavad, et kuubalased tantsivad Castro haual, siis nad eksivad. Küsisin just ühelt Kuuba kunstnikust sõbralt, millised on Havannas meeleolud. Ta vastas, et valitseb üldine lein ja lugupidamine Castro suhtes. Ta väljendas isiklikku lootust, et Kuuba jääb ka edaspidi endiseks, selliseks nagu me seda tunneme.

Kuubalased on põhjendamatult õnnelikud, endil pole õieti süüagi. Elavad arusaamatult kaua, ehkki majanduslikku heaolu pole ollagi.

Olen Kuuba kunstnike, kuraatorite ja kirjanikega üsna palju suhelnud. Poliitikast nad eriti ei räägi. Mine tea, miks. Ma ei tea, kuidas kohalikud tajuvad ”revolutsioonikomiteede” CDR-ide haaret ega ka seda, kui palju igas seltskonnas võib agente olla.

Igatahes on mulle teadaolevad hoiakud Castro suhtes nii mustad kui ka valged ja seda ühekorraga ja samal ajal. Ta oli kuubalaste jaoks kangelane ja kurjategija.

Kuubalased on muidugi ise sama vastuolulised ning selles mõttes saan ma Lucase pahameelest aru. Kuubalased lihtsalt ei allu kapitalistlikule õnne mudelile.

Nad on põhjendamatult õnnelikud, endil pole õieti süüagi. Elavad arusaamatult kaua, ehkki majanduslikku heaolu pole ollagi. Nad on kadestusväärselt loovad ja seda loomingulise piiratuse ning kontrolli tingimustes.

Võib olla ongi nii, et inimese natuuri, olgu selleks kas või Castro, suudab kunstnik palju tõetruumalt edasi anda kui demagoogiasse kalduv ajakirjanik.

Kunstnikud on omamoodi ühiskonna termomeeter, nad justkui tajuvad esimestena muutusi ja nende olemust. Kuuba kunst on ääretult tundlik kõige suhtes, mis ühiskonnas aset leiab ning seda eriti delikaatsel ja nüansirikkal moel.

Kunstnik Sandra Ramos on paljudel enda maalidel kujutanud Fidel Castrot. Raske on täpselt öelda, kuidas. Ta on koomiline, ohtlik, domineeriv, pelutav. Tal on palju tahke ja mitmeid värve (ehkki Ramos kasutab Castro kujutamisel üsna väheseid).

Võib olla ongi nii, et inimese natuuri, olgu selleks kas või Castro, suudab kunstnik palju tõetruumalt edasi anda kui demagoogiasse kalduv ajakirjanik.

Ramose maalidel on Castro inimene, kõige sellega, mis ta oli ja, mida tegi. Nagu me kõik.

Pelgupaik arvamuspagulastele - rohkem dekatentsi ja dändismi

Avaliku arvamuse tandril käib lakkamatu ja halastamatu partisanisõda erinevate ideoloogiate vahel. Kommentaariumite hämaraist põõsaist tulistavad osavad sõnasnaiprid iga teisitimõtleja pihta. See on kompromissitu sissisõda, kus raske on eristada sõpra vaenlasest ja seltsimeest okupandist.

Nagu Mihkel Mutt kirjutab: sõimata saavad kõik. Esmalt rünnatakse sisu – ikka saavad teised valesti aru –, teiseks minnakse autori kallale – kes ta üldse on, et midagi arvata (Mihkel Mutt on kirjutanud selleks tänuväärse juhise) – ja kui midagi muud pole öelda, siis võib otsida, stiili-, kirja- ja võõrsõnade kasutamise vigu. Ikka ja jälle püütakse määratleda rindejoont, on see siis sõda eestivaenulike ja eestimeelsete (Peeter Espak, Postimees, 31.7.2017), läänemeresoomlaste ja euroopa-eestlaste (Valdur Mikita, Postimees, 25.2.2017) või veel kellegi kolmandate, neljandate või neljasajaviiekümnendate vahel?

Või on üldse tegemist universaalse ja absoluutse kurjuse invasiooniga (nagu kirjutab Eero Epner Postimehes 8.9.2017)? Ammu enam ei saa aru.

Kõigi sõda kõigi vastu

Rindejoon muutub, vaenlastest saavad ühes võitluses sõbrad ja seltsimeestest teises terroristid. Loodus ja loomus on viimsed võitlusväljad, kus lahinguid peetakse iga jalatäie maa eest. Kes suudab tõestada, et looduses sugusid ei esine (Mari-Liis Sepper, Sirp, 31.3.2017), kel õnnestub paigutada kultuuriuniversaalid kosmoloogilisse korda (Lauri Vahtre, Postimees, 25.3.2017). Baudelaire’i järgi on tegemist XVIII sajandist pärit eksitusega, mil loodust võeti kui kõige võimaliku hüve ja ilu alust, allikat ja põhitüüpi (essee „Minkimise ülistus“). Baudelaire kirjutab, et loodus pole midagi muud kui omakasu hääl. Ilmselt on sedasama ka arvamused, mis loodust püüavad okupeerida.

Olukorras, kus käib bellum omnium contra omnes*, pole lootust leida ei teed, tõde ega elu. Lõpuks on iga võitleja iseennast okupeerinud ning vabaduse arvamusele ohvriks toonud.

Pelgupaik arvamussõjapõgenikele

Seepärast tahaks eemalduda, pageda ja peituda. Tahaks tingimusteta kapituleeruda, deserteeruda, hakata pühendunud patsifistiks igasuguse arvamuserinevuse suhtes.

Ent kuhu on pageda? Igasugune ajatu tõde või selle püüdlus on vahetatud päevapoliitiliseks peenrahaks. Kunst kui säärane on hipsterite poolt mugandatud sotsiaalpoliitiliste triviaalsuste representatsiooniks (v.a. muusika, kuna, nagu Gustav Temple kirjutab, on see „silent tribe“).

Arvamuste paljususe ehk sisu ülekülluse olukorras võiks olla leevenduseks puhtasse vormi põgenemine. Arvamuspagulastele võiks pakkuda varju üks korralik camp-oaas.

Susan Sontag nimetab homoseksuaale maitsearistokraatideks, kuid tänaseks on homokultuur enda „siniverelisuse“ minetanud ning vahetanud kunagise camp-maitse ja kultuurielitaarsuse välja õiguslike ambitsioonide vastu. Jäänud on veel vaid dandy’d, kes Baudelaire’i järgi esindavad seda, mis inimlikus uhkuses on parimat, seda tarvidust, mis tänaste seas on haruldane: rünnata ja hävitada triviaalsust (essee „Dandy“). Dändism sündis XIX sajandi industriaalse progressiühiskonna protestina ja elab edasi ideoloogiliste arvamuskempluste ülese rahvuvahelise kuningliku anarcho-dandykogukonnana.

Eesti dändina tuleb esimesena meelde Arvo Kukumägi. Teda võib iseloomustada Baudelaire’i sõnadega: „Dändism on pigem sisemine hoiak kui maneer, teatav hingeline korrastatus, ülim lihtsus, mis vastandub ajastu vulgaarsusele.“ Ja vulgaarne meie ajastu on. Eriti kultuurimaastik, kus kehakultuuri kultus ähvardab vaimu vangistada. Ajal, mil teatraalid teevad triatloni ja muusikud rüüpavad käsitöömahevett, võib üllas iluaristokraat tõsta klaasi šampanjat, kergitada kaabut ja vaadata muheledes kõigele ülevalt alla. Hiljuti igavikku lahkunud dandy Sebastian Horsely on öelnud, et dändism on kaitse kannatuste eest ja elu ülistamine.

Omamoodi võiks dändismiks kui puhta vormi ja stiili presentatsiooniks pidada ka Mikk Pärnitsa tekste, sest (nagu Madis-Ulf Regi kirjutab, Postimees, 29.7.2017) kui Pärnitsa tektsi toimetada ning vormilised vead ja valed välja võtta, ei jääks eriti midagi järgi.

Ekslikult hakati Pärnitsa teksti sisu üle vaidlema, kuigi Pärnits tunnistab Hardo Pajulale antud intervjuus ka ise, et apartheid oli lihtsalt parim sõna, mis ta pealkirja jaoks leidis. Puhas vorm.

Pärnitsa tekstides on ka teise dändismiga seotud nähtuse alget. Dekadentsi. Baudelaire kirjutas: „…dändism on dekadentsi aegadel viimne sangarluse helk“. Pärnitsa vohav anglikanismide kasutamine tundub kohati sünkroontõlkena, tegelikult on see vaid asjassepühendatutele suunatud kodeeritud sõnum. Mihkel Kunnus kirjutab oma blogis, et on Pärnitsa „koodsõnumid“ Youtube’ist üles otsinud ja leidnud, et need viitavad peamiselt tumemetalli poolpõrandaalustele bändidele, justkui tõeline Chtulhu kutse / The call of Ktulu**.

Dekadentsi elujõudu kaasajal kinnitab Houellebecqi populaarus (rääkimata Houellebecqi mõjutustel Huysmansi ja Lovecrafti taasavastamisest). Dändism ja dekadents pakuvad pelgupaika ideoloogilisest räuskamisest ja arvasmuslöömingutest tüdinud peenemale maitsele ja loovale ideele. Egon Fridell kirjutab: „Ja tõepoolest: kõik tekkiv on dekadentlik /–/ Kõikjal, kus kujuneb Uus, on „nõrkus“, haigus, dekatents.“ (Jaan Undusk, Sirp, 8.9.2017)

Kui tahame Eestis Uut ärkamist, Eesti põlve Uueks luua, on vaja enam dändismi, enam dekadentsi. •

* kõigi võitlus kõigi vastu – ladina keeles

** üksnes mittepühendunutele võib see tunduda keelevääratus. Tegelikult on see viide ansambli Metallica palale, mille autoriõiguste segaduse tõttu pandi pisut teistsugune pealkiri kui inpsiratsiooniallikaks olnud H. P. Lovecrafti jutustusel.

Vihmamees

Vihmamees

Sadas juba kolmandat päeva. Olime just olnud kaks ja pool nädalat ookeanil ning sõitnud Yapist Sathawalini ja tagasi. Kõik need kuusteist päeva olid olnud kuivad ja päikesepaistelised ja mina merehaige. Nüüd olime kolmandat päeva uuesti Yapil ning suurema osa sellest veetnud toas, mis oli meeldiv vaheldus viimaste päevade pidevale kõikumisele ja peapööritustele. Mõnus oli kõndida kindlal pinnal ja magada liikumatul ning pehmemal asemel, kui seda eelmiste päevade voodiks olnud laevapõrand oli. Tundsin ennast nüüd juba pisut paremini ja olin seepärast kokku leppinud kohtumise kohaliku giidi, baarmeni ja veel paari-kolme ametit pidava Tamagiga. Tema ristinimi oli Joseph. Mikroneesialastel on huvitavalt põimunud omavahel kristlik ja selle eelne traditsioon. Ilma igasuguste vastuolude ja välistamisteta on nad kokku pannud mõlemad lood ning traditsioon on ennekõike lugu. Ka nimi on lugu ning igal mikroneesialasel on kohalik nimi ja kristlik e ristinimi. Tamag on Yapi keeles isa.

 

Kohtusime Tamagiga O’Keefe baaris. See oli kitsa sissepääsuga, ent külastatajate vähesust arvestades kohatult ruumikas ning üsna kulunud koht. Võib-olla oli kunagi olnud siin rahvarohkem, siis kui veel Manta Ray Bay ja Yap Pacific Diving resorte ei olnud. Kitsa sissepääsu mugavamaks läbimiseks olin harjunud koti viskama ukse ees olevale pingile. Kott täitis meie jaoks korvi funktsiooni. Kohalikel on kohtustuslikuks elemendiks korv, mis kõikjal ja alati peab kaasa olema. Mikroneesialased närivad praktiliselt katkematult beetlipähkleid ja kuna traditsiooniliselt riideid väga ei kanta ning seega taskutesse pole võimalik vajalikku varu sokutada, siis ongi korv möödapääsmatu. Korv on mikroneesialase püha ese, võõrast korvi ei tohi keegi puudutada ega sinna isegi sisse vaadata. Kui keegi peaks kuskile ilmuma korvita, eeldatakse, et ta tuleb vargile, sest endal tal ju beetlipähkleid kaasas pole, aga kes saab elada ilma beetlipähkliteta!

 

Seekord kiskusime ka keebid seljast, jätsime koos kotiga pingile ja pressisime ennast kiiresti vihma käest pimedasse ruumi. Tamag ootas meid baaris. Pärast paari nädalast pidevaid peapööritusi ja kõhus keeramist tekitas alkoholi nägemine kerget iiveldust, ometi tundus külm Asahi hetkel üsna ahvatlev. Tamag andis baarist meie joogid ja hakkasime rääkima. Esmalt esitas ta meile n.ö valvekava, mida ta oli harjunud misjonäridele või sukeldujatele rääkima. Ikka esmalt kivirahast, kuidas seda Palault kanuudega Yapile toimetati, kuidas igal kivirahal on nimi ja omanik, kuidas perekonna staatus sõltub kiviraha hulgast jne jne.  Samas on hea kuulda kohalikke lugusid mitmest allikast, sest tegemist on lugude, mitte faktide kultuuriga. Mikroneesia lugudesse ei saa suhtuda kui tõsiasjade loetellu, vaid kui mõjutamise vahenditesse. Loo puhul pole oluline tõde, vaid selle mõju.

 

Tamag rääkis veel merekarbi- ja n.ö kaelaehterahast. Esimest kasutatakse abiellumisel pruudilunana, teist võistlemiseks prestiizi eest. Kaelaehteid tehakse kättesaadavatest trohveedest, on need siis hai hambad või kilpkonna kilp. Kõige hinnatum on eksootiline materjal: seakihvad, põdra sarved jne. Iga rahaliigi juures määrab tema väärtuse lugu. Raha on seda väärtuslikum, mida rohkem sisaldab selle saamislugu seiklusi, raskuste ületamist, ootamatuid pöördeid ja kangelaslikke tegusid. Kiviraha pole Yapi sümboliks vaid oma unikaalsuse tõttu, vaid omamoodi jutustab see kõige täpsemini Yapi lugu. Lugu mille kese on staatus ja prestiiz ning mis luuakse lugude kaudu. Yapi elanikud on lugude rahvas, kel on veel aega ja tahtmist üksteisega kõnelda ja teineteist kuulata. Kelle elu ei ole üleorganiseeritud ning külmadele faktidele ja tundetutele numbritele allutatud. Kel on veel vabadus näha maailma avarust ning asju ja nähtusi nende mitmepalgelisuses ja paljukihilisuses. Kelle maailmas on vastuolud tavapärane reaalsus ning tajude rikkus ei tulene nende rohkusest, vaid sügavusest.

 

Tamag oli hea jutuvestja, tema lugudele sekundeeris vaid katkematu vihmapladin katusel. Ta rääkis veel hemwamaiutip’ist,* ubuth’idest** ja fulilei’dest***. Kahjuks olen rikutud kuulaja. Selle asemel, et lasta lool ennast kanda ning viia tundmatule maale, analüüsisin igat lugu kõikvõimalike teooriate alusel. Kuidas kiviraha säilitab rahvuslikku identiteeti Lotmani kultuurimälu teooria kohaselt, kuidas lugude jutustamine kujundab Franki narratiiviteooria järgi tegelikkust jne jne. Viimaks rääkis Tamag loo vihmamehest. Yapi saarel elab mees, kes väidetavalt suudab vihma kontrollida, vajadusel seda esile kutsuda või hoopis peatada. Peamiselt viimast, sest vihmaperioodid võivad olla üsna pikad ja laastavad. “Yapi päeva”, mis on kogu saart hõlmav kultuurifestival, ei planeerita kunagi vihmamehega konsulteerimata. Vihmamees on kui ravitseja, kelle poole pöördudakse, kui tundub, et ilm on haige. Tegemist on salakunstiga, mida loomulikult avalikult ei jagata ning mis on vihmamehe peamine elatusallikas. Enda tasu kasseerib vihmamees peamiselt alkoholi kujul. Tamag tegi loosse pausi ning jälgis minu reaktsiooni. Tundus, et ta mõistis minu skeptilisust ning kriitilis- analüütilist hinnangut, sest loo kinnituseks hakkas ta rääkima konkreetseid näiteid vihmamehe kunsti tegelikkusest. Kord olla vihmamees kusagil oma tasu realiseerinud ehk rohkelt alkoholi manustanud ning joomakohast koju minnes korvi maha unustanud. Öösel oli alanud raske sadu. Hommikul, kui vihmamees oma korvi järele läks, oli kogu ümbrus läbimärg, ainult tema korv ning selle ümbrus olid piisatult kuivad.

 

Kuulasin selle näite ning naeratasin kinnituseks Tamagile. Püüdsin talle näidata, et olen loost sügavalt vaimustatud, ise samal ajal mõtlesin, huvitav, kas peale vihmamehe enda oli sel sündmusel veel tunnistajaid või on tegemist järjekordse mittefaktidepõhise looga.

 

Vahepeal oli pimedaks läinud ning baari töötajad sättisid end koju minema. Tundus, et on sobilik lasta ka Tamag õhtule. Vihma kallas endiselt ning pisut raske oli sundida end mõnusast mugavusest välja märga ja pimedasse öösse astuma. Vaja oli veel arve tasuda. Kompasin enda taskuid ja ehmatusega avastasin, et olin rahakoti suurde kotti jätnud, mille aga harjumusest baari ette pingile olin jätnud. Kott pidi praeguseks läbimärg olema, koos sellega mu rahakott, koos raha ja dokumentidega. Hüppasin baaripukilt püsti, tormasin välja ja haarasin koti. Sisse valguse kätte jõudes nägin, et kott oli täiesti kuiv, nagu poleks sellele ainsatki piiska langenud.

 

*- kahju heaks tegemine

**- isik kes võtab halva enda peale

***-maagiline sõdalane, kes tuleb hävitada

 

 

Delfiinnaine

Delfiinnaine

Steve oli California Ülikooli antropoloogia teaduskonna doktorant. Tema uurimus käsitles Yapi saare loodusressursside haldamist ning ta oli selle raames saanud tööd Yap Preservation Office’i juures. Selle juhataja Francis oli võtnud Steve’i enda hoole alla ning kohtles teda kui adopteeritud poega. Yapil on nali, et Mikroneesia perekond koosneb isast, emast, lastest ja antropoloogist. Steve oli Mikroneesia perekonna liige olnud viimased kaks kuud. Ta oli hea suhtleja ning tal õnnestus kohalike usaldus võita. Mikroneesialased on sõbralikud. Ilma igasuguse tagamõtteta, nad ei näe valget kui liikuvaid dollareid ja kui mikroneesialane lahkelt naeratab või lehvitab, ei taha ta mitte midagi. Samas tegeliku sõpruse, usalduse ja läheduseni jõudmine on naeratusest ja lehvitusest üsna kauged. Vähesed valged on mikroneesialaste sõpruse võitnud. O’Keefe’i fenomen ei seisnenud mitte selles, et ta hakkas laevaga kivirahasid Yapile vedama, vaid selles, et kohalikud austasid teda niivõrd, et nimetasid oma kuningaks. Kuidas ta selle saavutas – see ilmselt jääbki saladuseks. Steve’i see väga ei vaevanud. Ta oli rahul, et oli saavutanud nii suure usalduse, et täna õhtul oli ta kutsutud tuubaringi.

 

Steve’i vaevas hoopis Jennifer. Enne Steve’i lahkumist oli Jennifer ära sõitnud Euroopasse. Nende suhe oli jõudnud ummikusse, kust edasiminekuks oli kaks võimalust: abiellumine või lahkuminek. Nemad olid püüdnud kompromissi leida ning otsustasid “aja maha võtta”. Steve’ile tundus see piinavam, kui lahkuminek. Miskipärast oli tal ookeani ääres alati tunne, et just see mõõtmatu ja avar vesi on talt Jenniferi võtnud. Oli ta ju üle ühe ookeani läinud ja nüüd oli Steve justkui teise ookeani keskele vangistatud. Oi kui erinevad on need kaks: Atland ja Vaikne ookean ja ometi võivad nad korda saata samu asju. Eraldada ja liita, surma saata ja elus hoida, masendada ja inspireerida….Yapil leidis Steve korteri Worwoo külas, mis on Colonia’st umbes kolmekümne minuti tee kaugusel. Igal hommikul astus Steve oma korterist, mis oli õigupoolest väike puidust hütt, kaetud kookospalmi lehtedega, välja ookeani äärde hommikukohvi jooma. Palmi varjus, jalad soolases vees, tabas teda määratu igatsus millegi järele. Tema akadeemiline haridus ütles, et see on ürgne elamus, mida inimesed ikka on loodusjõudude läheduses tundnud, mille põhjal nad on lugusid ja legende loonud ning jumalusi välja mõelnud. Tema süda ütles, et see oli igatsus Jenniferi järele. Vesi mõjus talle nagu Pavlovi koerale kelluke, üks naise kuju valdas kõiki ta meeli ja kandis kaugele ookeani taha ning kui ta unelusest ärkas, oli kohv jahtunud ning aeg tööle minna.

 

Täna õhtul oli ta kutsutud tuubaringi. Võõramaalasi kutsuti sinna harva. Omadki võisid tuubaringiga liituda alles siis, kui olid selleks piisavalt küpsed. Tavaliselt on see onu, kes noormehe tuubaringi kutsub ning selle kutse saamiseks peab ta olema tõestanud, et oskab kanuud ja maja ehitada, suudab kala püüda ja tuubat lõigata. See on Yapi noormehe initsiatsioon. Võõrale on see seda suurem au, kuna talt ei eeldata ühtegi eelnevatest oskustest. Tuubaring on omamoodi küla parlament, kus tuuba joomise kõrval arutatakse kõiki tähtsaid küsimusi. Räägivad muidugi ainult vanemad mehed, vähemalt neljakümnesed, sest noorematel ei ole veel piisavalt tarkust ega kogemusi, et midagi ilmaelust arvata. Võõra ringi kutsumine tähendab, et ka tema pühendatakse arutletavatesse teemadesse ehk teda võetakse kui oma. Lisaks tehakse võõrale möendus selles, et erinevalt omadest ei pea ta oma tuubat kaasa tooma. Steve mõistis hästi et see on suur privileeg ning talle osutatud usaldus ja sellega kaasnev vastutus olid temas hommikust saadik ärevusest kerget iiveldust ja peapööritust tekitanud. Steve’i kannustas peamiselt lootus kuulda lugusid, mida mujal ei räägita, sest palju, mis tuubaringis kõneldi, jäigi sinna. Elav pärimus ja sügavaimad kultuurisaladused on tihti seal, kus kohalik joovasti ja mehed või naised omavahel.

 

Tavaliselt viis Francis Steve’i autoga koju. Mikroneesialased ei kõnni eriti. Sõidetakse kanuuga või kaasajal autoga. Suur osa ajast ollakse aga lihtsalt ühel kohal. Pole väga palju ruumi, kuhu minna, aga ennekõike on tegemist olulise maailmavaatelise eripäraga: milleks kuskile minna, kui kõik mis vajame on endaga kaasas. Milleks püüelda kuhugi mujale, kui kõik mis meid õnnelikuks teeb ja elu elamisväärseks, on meis enestes?  Steve’i lohutas mõte, et ehk kandub see filosoofia ka temale üle, sest praegu olid tema mõtted ja igatsused tihti kaugel suure vee taga. Tema kõndis palju. Täna oli ta töölt varem lahkunud ning sammus enda praeguse kodu poole. Päike paistis Steve’i kiilale pealaele ning ta mõtles, et ilmselt on ka see üks põhjusi, miks kohalikud palju ei kõnni. Ainult valge inimene on nii rumal, et praeb ennast vabatahtlikult päikse käes. Siiski oli kõndimine mõnus viis enda mõtteid mõelda. Steve mõtles tööst, mõtles lugudest mida siit ja sealt oli kuulnud ja mõtles Jenniferist. Tavaliselt olid ta mõtted selged ja korrastatud, igaüks ilmus omal ajal nagu vahisõdurid valvekorrale. Mida enam ta kõndis, mida enam päike teda kõrvetas, mida suuremaks muutus ärevus õhtuse tuubaringi tõttu, seda enam hakkasid Steve’i mõtted hüplema, segunema ja tahtmatult pähe pugema, justkui oleks vahirügemendis sõjaväeline riigipööre toimunud.

 

Poolel teel Steve’i koju asus baar, kus peeti kohalikke tantsuõhtuid ja kontserte. Tavaliselt oli see avatud vaid siis kui mõni üritus toimus. Mingil põhjusel oli baar täna lahti. Mõned kohalikud mehed mängisid piljardit ning baaridaam puhastas klaase ja sättis pudeleid riiulisse. Steve kiirendas sammu, sest mõte külmast joogist varikatuse all tundus hetkel innustavam kui olümpiamedal maratonijooksjale. Steve kartis, et äkki on tegemist mingi kinnise üritusega või jõuab baaridaam enne ära minna, kui ta kohale jõuab ning suur oli ta rõõm, kui väravast sisse keerates baaridaam rahulike ja enesekindlate liigutustega endiselt pudeleid riiulile sättis, justkui mingit pühalikku toimingut sooritades. Steve naeratas ja lehvitas kaugelt. Mikroneesialased ei naerata eriti, enda tunnustust ja toetust väljendavad nad kerge peanoogutuse ja mõminaga. Baaridaam noogutas. Steve jõudis baarini ja pärast minutilist hingetõmmet küsis endale külma Milleri õlle. Hea oli juua midagi tuttavat, midagi, mis meenutas koduseid maitseid ja lõhnu. Laisas pärastlõuna lõõsas liigutasid vaid kohalikud mehed aeg-ajalt piljardikiisid ning püüdsid palle ilmastiku tõttu kõveraks tõmmanud laual aukudesse lüüa. Steve pühkis otsmikult higi ja avas juba kolmanda õlle. Esimese jõi ta lõpuni enne kui jõudis leti eest lahkuda, teine kustutas janu ning kolmandat kavatses ta pikemalt nautida. Ta istus varikatuse alla, kust avanes vaade kogu territooriumile: lavale, tantsuplatsile ja piljardisaaliks kujundatud katusealusele. Keha jahenes ja mõtted selginesid. Steve’i mõtted rändasid müütilisi radu. Sõna otseses mõttes, ta meenutas erinevate piirkondade legende. Yapi saar koosneb õigupoolest neljast saarest. Igal saarel oma lugu. Steve teadis mitmeid Yapi ja Maapi lugusid, üsna vähe  Gagil-Tamilist, aga kõige enam paelus teda Rumung.

 

Äkki tundis Steve, et peab minema. Esmalt tualetti ja siis edasi kodupoole. Uuesti teel meenutas Steve Rumungi legende. Kõige eredamalt kangastus talle lugu delfiininaisest. Rumungi meestel on komme aeg-ajalt  päikeseloojangul rannas alasti tantsida. Üks uudishimulik delfiin tahtsid seda näha ning ta ujus selleks kaldale. Rannas võttis ta delfiininaha seljast ning muutus ilusaks naiseks, kes peitis ennast põõsastesse, et salaja meeste tantsu jälgida. Üks mees ei läinud sel korral tantsima, sest tal oli vaja kodus tuubat lõigata ning kookospalmi otsa ronides nägi ta delfiininaist rannas. Naine olid ilusaim, keda ta kunagi näinud oli ning nii sündmuse ootamatus, kui ebamaine ilu panid mehe õhku ahmima. Mees pidi kõvasti palmi ümbert kinni haarama, et nõrkevate põlvede tõttu mitte alla prantsatada. Teda täitsid õndsuslikud unistused ja ihad, ta mõnules hetke neis ulmades ning siis täitis teda vastupandamatu soov kaunis olevus endale saada. Välgu kiirusel valmis ta peas deemonlik plaan. Ta libistas end märkamatult ja hiirvaikselt tüve mööda alla ning hiilis randa, kus oli delfiini nahk. Kiiresti pistis ta selle korvi ning peitis end põõsastesse delfiininaist jälgima. Kui mehed olid pärast tantsu rannast lahkunud, tõusis uudishimulik delfiininaine enda peidukohast ja tahtis kiiresti ookeani naasta, et saadud elamusi teistega jagada, ent kuidas ta ka ei otsinud, ei suutnud ta nahka enam leida. Ta käis uuesti ja uuesti läbi sama maaala, kuhu oli naha jätnud, ent asjatult. Ta vaatas igasse põõsasse ja iga kivi alla, puistas liiva laiali ja kiikas puude okstesse, ent nahast ei olnud jälgegi. Nüüd tuli teda jälginud mees põõsastest välja ja pakkus kaastundlikult abi. Ta väljendas suurt osavõtlikust naise mure osas ja pakkus, et naine võiks ööseks tema juurde tulla, kuna läks juba pimedaks ja raske oli varje vaimudest ja inimesi puudest eristada. Naine võttis heatahtliku mehe lahke pakkumise vastu ning kui mees talle kodus imeilusa lava-lava kinkis, tundus mees lausa taevast saadetud päästeinglina. Naine käis mitmel järgneval päeval rannas kadunud delfiininahka otsimas, kuid asjatult. Üha väiksemaks jäi lootus kunagi tagasi ookeani pere ja sõprade juurde minna ning üha enam tundis ta sidet hoolitseva mehega. Naine jäigi mehe majja ning neil sündis kaks imeilusat tütart. Mees oli naisele lubanud kõike ja kõik mis oli mehe oma, oli naise oma, ainult ühe korvi kohta ütles ta, et sinna ei tohi naine kunagi piiluda. Tütred sirgusid nägusateks neidudeks, armastus ja iha lahtusid harjumuseks ning naise igatsus pere ja lähedaste järele kasvas magusaks valuks. Ookeani ääres tundis ta vaikset ängi, mis kasvas päev- päevalt väljakannatamuks piinaks. Mees oli üha enam ookeanil, tütred teistega mängimas ning naine jäetud üksi oma igatsuste meelevalda. Tegevus aitas ületamatu piinaga toime tulla ning nii ta küpsetas ja keetis, punus lava- lavas’id ja koristas kodu. Ühel päeval tõstis ta suurpuhastuse käigus seinalt korvi, millesse mees oli keelanud vaadata ning enne kui mehe keeld jõudis meenuda, oli ta juba korvist delfiininaha avastanud. Korraks käisid kui lained üle ta pea kokku ning tundus, et tema maailm variseb koost, kuid ennast kogudes mõtles ta, et on tänulik mehele hoolitsuse ja imeilusate tütarde eest ning ta ei kahetse ainsatki hetke kuival maal, kuid … nüüd on aeg lahkuda. Ta otsis kiiresti tütred üles ning rääkis neile kogu loo. Tütred olid kurvad ema lahkumise pärast ent mõistsid teda ning läksid teda randa saatma. Ema tõmbas delfiininaha selga ja kadus ookeanisügavustesse. Mees oli parasjagu ookeanil kala püüdmas, kui äkki hüppas delfiin üle ta kanuu. Mees mõistis, et naine oli korvi leidnud…Sellest ajast peale, ei sööda Rumungil delfiiniliha.

 

Steve tundis, kuidas joodud õlu ja lagipähe paistev päike tekitasid mõnusa reaalsuseteisenemise. Igal teisel juhul oleks see olnud ebameeldiv, aga tänase elevuse ja igastuse meeleolus oli see pigem päästerõngas. Päästerõngas, mis ei tõmmanud välja uputavast ookeanist, vaid viis otsejoones ulgumerele, üha kaugemale ja kaugemale. Eemale hetkest ja tolmusest teest, mida Steve tallas. Oma meeltes oli ta kusagil eemal üle ookeani lainetamas koos lugude ja legendidega. Kord kangastus ta meeltes delfiininaine, kord jälle Jennifer…endalegi ootamatult oli ta koju jõudnud. Ta polnud märganudki millal ta külapiirile jõudis, millal ta meestemajast ja Sunset hostelist möödus…aga kodus ta oli. Steve ei hakanud pikemalt pead vaevama enda kojujõudmise ime üle. Ta oli juba harjunud sellega, et Yap ei allu alati ratsionaalsele loogikale ega tema teravaksihutud analüütilisele mõtlemisele. Tal oli veel aega. Tuuba ringi oodati teda kella viieks, mis Yapil tähendas kõige varem kella poolt seitset. Steve viskas voodisse pikali. Pildid ta peas elavnesid ja Steve ei saanud enam täpselt aru, oli ta unes või ärkvel, oli ta kuival maal või ookeanil, oli see üldse tema…Kui ta silmad avas, oli päike allapoole vajunud ja kerge tuul tõusnud. See mõjus värskendavalt. Steve’ile meenus, et homme pidi ta meestega koos varakult kalale minema, mispärast ööseks pidi ta meestemajja jääma. Mikroneesialased usuvad, et ookean on armukade naine ning mees, kes eelmisel õhtul on enda naise e ookeani jaoks võõra naise juures maganud, mitte ainult ei saa kala, vaid tal on lausa ohtlik ookeanile minna. Nii magavad mehed enne kalale minekut meestemajas. Steve tõusis, pani vajalikud asjad korvi, ohkas justkui sportlane enne olulist sooritust ning astus majast välja. Päevane leitsak oli asendunud mõnusa soojusega. Päevane uim oli Steve’i peast kadunud ning ta tundis ennast eriliselt tõstetud meeleolus. Ta tundis end juskui Nobeli preemia laureaat teel autasustamistseremooniale. Ta jalutas laia naeratusega läbi küla ning talle tundus, et kõik on tulnud teda tee äärde tervitama ja olulisele teekonnale saatma.

 

Meestemaja juures istus paar nooremat meest, keda Steve ei tundnud. Mikroneesialastel on meeldiv komme ennast mitte teiste asjadesse segada. Steve oli juba harjunud sellega, et kui midagi öelda pole, ei ole vaja ka nn small talk’i ajada, mis Ameerikas oli möödapääsmatu viisakuse, harituse ja enesestlugupidamise märk. Ta istus sõnalausumata meeste juurde ja jäi ootama. Meestel oli tuuba kaasas. Tundus et nad pisut kõhklesid, aga pakkusid siiski Steve’ile ka. Tuuba ei maitse eriti hästi, ent Steve püüdis siiski teha head nägu ja tänas ning oleks peaagu langenud harjumuse küüsi hakata seltskondlikku vestlust arendama, ent nähes meeste äraolevaid ja asjalikke nägusid, loobus sellest. Varsti saabusid ka vanemad mehed ning hakati arutama küla elukorraldust, kalapüüki ja teisi olmelisi küsimusi. Mikroneesialaste vestlus on kui voogav jõgi, mis kord kiireneb, kord võtab hoogu maha, ületab mättaid ja vettelangenud puid ning kannab endaga kõike, millest veevoo jõud üle käib. Või on see ehk nagu elu ise, milles on nii kurbust kui rõõmu, tõde kui valskust, reaalsust ja illusioone. Nii põimisid vanad mehed igapäevastesse teemadesse vanu lugusid ja legende, mis põhjendasid tehtavaid otsuseid ja kinnitasid, et külaelu on endiselt õigel teel. Steve kikitas kõrvu alati kui mõistis, et mõnd etnograafilise väärtusega lugu pajatati, ent lood vaheldusid olmeliste küsimustega, üks lugu läks sujuvalt teiseks, nii et Steve’il oli raske järge pidada ning joodud tuubaga koos tekitas ümbritsev virr-varr veidra sürreaalse tunde nõnda et tegelikkus kippus käest kaduma. Steve tundis, et vajab pisut värskendust ning ta tõusis, et mereni kõndida.

 

Ta lootis pisut eraldatust ja ookeani värskendavat tuuleõhku nautida, ent randa jõudes nägi ta enda pettumuseks, et ta polnud üksi. Eemalt paistis inimfiguur. Mida lähemale Steve jõudis, seda veidramaks see too ilmutus muutus. See oli võrratult ilus naine, kes tundus Steve’ile kuidagi tuttav, see oli keegi keda Steve oli igatsenud, alati oodanud ja otsinud, see oli…Jennifer. See polnud võimalik, Steve ahmis õhku ja liikus juskui kuutõbine ihaldatud naise poole. Mida lähemale ta jõudis, seda selgemalt ta tundis ära kõik need jooned, mida ta nii väga armastas. Jennifer oli kaunim kui kunagi varem. Kuu valgustas teda ning Steve märkas…Jennifer oli pooleldi naine, pooleldi delfiin. Steve peatus kohkudes ning tahtmatult vallandus ta huulilt karjatus. Naine pööras oma pea tema poole ning nende pilgud kohkusid. Steve tundis et selles pilgus on tema õnn ja igavene õndsus ning ta peab selle naise endale saama. Ta sööstis paigalt ning püüdis Jenniferi haarata, ent viimane oli kiirem ning pages mehe käte vahelt pimedusse, jättes maha vaid delfiininaha. Steve otsis läbi kogu ranna, vaatas igasse põõsasse ja kivi taha. Rand oli inimtühi. Väsinult ja pettunult läks ta tagasi kohta kus oli Jenniferi näinud ning võttis maast hüljatud delfiininaha. Ta tõstis naha maast ning surus oma näo sellesse. Ta tundis selles selgelt Jenniferi lõhna…

 

“Ärka üles, lähme kalale!” Steve tegi silmad lahti. Võttis pisut aega, et mõista, kus ta on. Päike tõusis, mehed askeldasid meestemaja ees rannas kanuude kallal ning lõkke kohal kees kohvikann. Steve ajas end pikkamööda kõvalt asemelt püsti ning tundis, et pea on pisut uimane, vist sai tuubaga liialdatud. Ja see päike. Siis meenusid öised sündmused…kas?…kuidas?…kanuude juures askeldavate meeste kannatamatud näod tõid Steve’i tänasesse. Ta tõusis püsti, pani särgi selga ning asutas ennast minekule. Meestemajast välja astudes märkas ta silmanurgast seinal rippuvat korvi, millest rippus välja…delfiininahk. Steve peatus. Korraks arvas ta ennast tundvat Jenniferi lõhna…”Tuled või!”. Steve astus majast välja. Merele.

 

 

 

 

Härrasmees kui valgustunu

Viisakus on samavõrra härrasmehe tunnus, nagu seda on julgus

– Theodore Roosevelt

Tuntud Jaapani kultuuri propageerija Kakuzo Okakura luges härrasmehe ehk gentleman’i kirjeldust ning ütles, et Jaapani kultuuris nimetataks sellist inimest valgustunuks.

Rääkides härrasmehest alustatakse tihti riietusest ning täiesti õigustatult. See paistab esimesena silma ning on mõeldamatu leida sobimatult riietatud härrasmeest. Teiseks on härrasmehe iseloomulik tunnus kooskõla välise ja sisemise, mõistuse ja tunnete, unistuste ja käitumise vahel. Laitmatu välimus ei ole üksnes sisemise küpsuse väljendus, vaid ongi see küpsus ise.

Tuntud telesarja „Downton Abbey“ ajalooline nõustaja Alastair Bruce on öelnud kuningas Edwardi aegse riietuse kohta, et väline laitmatus pidi ennekõike väljendama moraalset kindlust ja puhtust.

Kas siis härrasmees olemine tähendab ennekõike riietust? Nii see küsimus kui ka võimalik vastus „ei“ on mõlemad eksitavad. Susan Sontagi järgi on sisu ja vormi lahutamise alus kreeka (ennekõike Platoni) kunstiteooria, mis on nii kunsti kui ka laiemalt elu käsitlemisel pigem takistus kui tugi. Härrasmehe kontseptsioon on lühidalt kokkuvõetav Oscar Wilde’i lauses: „Ainult pealiskaudsed inimesed ei hinda välimuse järgi. Maailma saladus on nähtavas, mitte nähtamatus.“

Siiski on härrasmees olemise alus ja eeldus n-ö vaimne seisund. Härrasmehelikkuse juured on keskaegses rüütlikultuuris. Mõned rüütlitavad on tänaseni härrasmehe repertuaaris: näiteks kui keskaegne rüütel tõstis tervituseks ja rahumeelsete kavatsuste märgiks üles kiivri visiiri, siis see komme elab edasi kaabu kergitamises (mida loomulikult härrasmees tervitades teeb).

Rüütlite eluviis ja sellest tulenevalt paljud reeglid olid seotud sõjapidamisega. Härrasmees on säilitanud rüütellikest väärtustest selle osa, mis sobib ka rahuaega (härrasmees on olemuselt kindlasti rahumeelne) – nagu näiteks õiglus, väärikus ja au. Need üsna arhailised väärtused on härrasmehe jaoks olulisemad kui edu, staatus või heakskiit. Need väärtused väljenduvad nii härrasmehe käitumises kui ka välimuses ning ilma nendeta pole võimalik mõista ega seletada härrasmehelikke kombeid ega riietust.

Kombed teevad mehe

Teine härramehelik sisemine kvaliteet on laitmatud kombed. Ka käitumist ei ole sobilik hinnata vormi ja sisu lahususe kaudu, vaid üksnes tervikuna. Viisakus ja väljapeetus on härrasmehe vaimsed praktikad, mis jällegi peegeldavad sisemist kindlameelsust, selgust ja sügavust.

On aursaadav, et Kakuzo Okakura pidas härrasmeest valgustunuks, sest just zen-budistlikud lood aitavad hästi mõista sisemist kasvamist läbi väliste praktikate. Jaapani kultuuris püüeldakse igas tegevuses täiuslikkuse poole, olgu selleks lilleseade, võitluskunst või tee valmistamine. Täpselt sama teeb härrasmees, püüdleb nii käitumises, kui riietuses täiuslikkuse poole.

Härrasmehe vaimne praktika on igapäevane toimimine ning tema tempel on maailm. Härrasmees võib olla ükskõik millise religiooni järgija, ent nende õigsuse üle vaidlemine või teiste veenmine jäävad temast kaugele. Õigupoolest väldib härrasmees üldse vestlusi väga intiimsetel teemadel, olgu need usk või ideoloogia. Rahast või kehakaalust rääkimist peab ta lihtsalt vulgaarseks.

Millal, millest ja kuidas kõnelda, on üks olulisemaid komponente laitmatute kommete loetelus. Bulgakov kirjutab jutustuses „Koera süda“, et head lauakombed tähendavad, millist jooki millise toidu juurde rüübata ning millist vestlust sealjuures arendada. Härrasmees suudab enda seisukohti kaitsta, tõe ja õiguse eest seista, ilma alatuks või inetuks muutumata.

Head kombed on üldteada ja nende loetelu leiab igast käitumist käsitlevast õpikust. Siinkohal tasub aga rõhutada asjaolu, et heade kommetega kaasneb ka suurem vajadus oskusliku enesejuhtimise järele. Härrasmees pole ainult ja isegi ennekõike see, kes igas situatsioonis suudab rahulikuks jääda, vaid see, kes suudab meisterlikult enda emotsioone juhtida ehk tegemist on kõrgemal tasemel küpse isiksusega.

Härrasmees võib vihastuda, ent ei käitu vihahoos mõtlematult. Ka see on õigupoolest pärit rüütlite ajast: lahinguväljal võidab mitte füüsiliselt, vaid vaimselt ja psühholoogiliselt tugevaim, see, kes aktsepteerib oma tundeid ja oskab neid sobivalt kanaliseerida. Tänapäeval ei pruugi härrasmees treenida oma ratsut, aga tundeid küll.

Enesejuhtimise oluline osa on võimekus suhtuda maailma ja ennekõike iseendasse mõõduka ja heatahtliku huumoriga. Heade kommete juurde kuulub ka nende kompromissitus. Härrasmees ei käitu hästi vaid nendega, kes temaga hästi käituvad, vaid isegi vaenlastega.

Tõsi, härrasmees on alati valmis kaitsma nõrgemaid ning võib vajadusel selleks kasutada jõudu, ent tülinorimine, üleolek või nõrgemate kallal jõu kasutamine on härrasmehe jaoks sama tundmatu kui elu Marsil või Martini ilma oliivita.

Härrasmees kohtleb mehi härradena ja naisi daamidena, sõltumata sellest, kas nad seda on või mitte.

Alfaisa(ne)

Härrasmees ei karda vananeda, vastupidi, ta on justkui hea vein, mille kvaliteedid ajas kasvavad. Kui nooremas eas on härrasmehe fookus südamedaami leidmisel ja enda füüsilise jõuga nõrgemate kaitsmisel, siis küpsemas eas on härrasmehe voorus tarkus ja kogemus ning daamide asemel on tähelepanud suunatud järglastele.

Härrasmees on kõige paremas ja tõelisemas mõttes alfaisane. Idee, et hundikarjas on alfaisased (ja emased) pärineb 1940. aastate Šveitsi hundiuurijalt Rudolph Schenkelilt ning hiljem populariseeris seda kontseptsiooni ameeriklane L. David Mech. Mõlemad olid vaadelnud ja uurinud huntide käitumist loomaaedades ning ilmnes, et mõned isased omavad eelisõigust paaritumiseks ning nad on üldiselt agressiivsemad ja elujõulisemad.

Levinud alfaisase kujundi häda on aga tõsiasjas, et looduses ehk loomulikes tingimustes ei käitugi hundid nõnda. Richard McIntyre kirjutab, et tegelikult käituvad nn alfaisased harva selliselt nagu neid on kujutatud. Nad võivad tõesti olla väliste ründajate suhtes agressiivsed, kuid suurema osa ajast meenutavad pigem muhedat muumipapat, kes poegadega mängivad ja müravad, mitte hirmuäratavat kiskjat ja testosterooni pritsivat sugutäkku.

McIntyre järgi on igas perekonnas isa alfaisane ja ema alfaemane ning alfaisane ei erine ennekõike tohutu paljunemisvõimekuse ja agressiivsuse poolest, vaid hoolimise ja hoolitsemise poolest, mida ta enda järglaste suhtes üles näitab.

Viimaks ka välimusest

Kõige enam kirjandust ja kirjeldusi leiab härrasmehe välimuse kohta. Mitte iga raamat, mille pealkirjas on sõna „härrasmees“, ei sobi tegelikule vaimselt valgustunud härrasmehele teejuhiks.

Lihtne reegel on see, et härrasmees hoiab igas asjas klassika poole. See ei tähenda tagurlust, härramees ei püüa tagasi minevikku liikuda, vaid mineviku voorusi kaasaega tuua. Härrasmees ei järgi moodi. Ta ei ole aktivist ja moe vältimine pole poos või taotlus, vaid sadu aastaid vana riietumiskoodi järgimise paratamatu tagajärg.

Ilma otsese püüdluseta tundub härrasmees olevat: keskkonnasõbralik, kuna kannab enda riided ribadeni ja ideaalis kasvatab enda toidu ise (Itaalia härrasmehe ideaal); liberaaldemokraat (kuigi tema poliitilised vaated võivad olla hoopis midagi muud), kuna suhtub kõigisse inimestesse lugupidamise ja aupaklikkusega; ja innovaator, kuna on maailma suhtes avatud hoiakuga.

Härrasmehe välimuse juures pole peamine mida ta seljas kannab, vaid kuidas ta seda teeb. Ta võib olla dandy (rõhutatult dekoratiivne), ent mitte kunagi snoob. Ei ole midagi ebahärrasmehelikku aukukantud kampsunis, küll aga on täiesti välistatud mõne laialtlevinud riidebrändi avalik afišeerimine. Härrasmees teeb riietumise valiku kolme peamise parameetri alusel: klassika, kvaliteet ja kestvus.

Kokkuvõtvalt on härrasmees realistlik idealist, kes teab et pole täiuslik, ent ei peatu iialgi selle poole püüdlemast. •

Võta ühendust!

jaanus@kangurkoolitus.com
Telli koolitus, küsi küsimusi või ütle niisama tere!