Kalmetist, kaubamärgist ja Kalmeti kaubamärgist

Kalmet ütles intervjuus Postimehele: „Praegu on bränd Tallinna Linnateater tugevam kui sisu. Ühel hetkel saab publik aru, mingi aeg toob see bränd veel publiku saali, kuid me ei saa lõputult publikut petta.“

Pisut kaheldava kuulsusega eneseabigurul Harv T. Ekeril on arvestatava sisuga näide: palju on neid, kes suudavad teha parema hamburgeri kui McDonaldsis, ent pole kedagi, kes suudaks teha edukama kiirsöögiketi. Meie oma Nehatu oli ju maitselt palju parem, kas keegi veel mäletab?

Kui Kalmet Linnateatris alustas, oli Nehatust järgi veel kaubamärk. Kahjuks ei osutunud see kaubamärk sama tugevaks kui Linnateatri oma ning Kalmeti põlvkond peab hamburgeri sünonüümiks pidama McDonaldsit – mitte sisu, vaid kaubamärki. McDonalds on üksnes üks näide lõputust edulugude reast, kus kaubamärk on jätkusuutlikkuse ja edu garantii, mitte sisu ega maitse.

Minu jaoks on Eestis väga hinnatud teater NO99 ennekõike edukas turundusprojekt. Ojasoost (muidugi koos Semperiga) kõvem margilooja on teatrimaastikul üksnes Peeter Jalakas. See on muidugi maitse küsimus, ent pole võimalik alahinnata turunduslikku nutikust, mida NO99 enda sisu edastamiseks üles on näidanud. Ning mida tugevamaks on saanud kaubamärk, seda enam on hakatud hindama sisu.

Seega Kalmet eksib, kui arvab, et kaubamärk ja eksperimentaalsus on vastuolus („Samuti väitis Henrik Kalmet, et praeguses linnateatris polegi kunstilisi ebaõnnestumisi, sest teater ei julge eksperimenteerida“, Postimees 10. aprillil 2017). Teatri jätkusuutlikkuse seisukohalt ei ole esmatähtis mingi kaubamärgist lahus oleva sisu tootmine, vaid tugeva ja usaldusväärse kaubamärgi loomine, mille kaudu saab isegi kahtlase kunstilise väärtusega sisu edastada.

Õigupoolest pole võimalik luua kaubamärgivaba sisu: Hermaküla, Ird, Panso, Pinna ja Unt – kõik on kaubamärgid, keda ennekõike nendega ka teatakse. Väiksem osa inimesi teab nende tegemiste sisu.

Kaubamärk loob ootused ja hindamiskriteeriumid sisule. Kaubamärk on kui prillid, mille läbi sisu vaadatakse ning kõik paistab seda värvi, millised on kaubamärgi klaasid. Selle kohta on tehtud palju eksperimente, kuidas isegi inimeste maitsmismeel muutub vastavalt sellele, mida nad arvavad end söövat. Me näeme asju vastavalt teadmistele ja hindame kunsti vastavalt selle teadaolevale väärtusele e kaubamärgile.

Miks me sellest kõigest üldse räägime? Eestis on tuhandeid organisatsioone, kes igapäevaselt tegelevad sarnaste juhtimis- ja organisatsioonikultuuri küsimustega. Need ei ületa uudisekünnist. Miks käesolev teema on praktiliselt igas meediaväljaandes? Kalmeti kaubamärgi pärast.

Linnar Priimägi on öelnud, et selleks et algatada mõni ühiskondlik diskussioon, peab olema „keegi“. Kalmet on suutnud endast luua piisavalt tugeva kaubamärgi ehk saanud „kellekski“, mis annab talle voli kõnelda… ning paradoksaalsel kombel võidab kogu sellest arutelust kõige enam Kalmeti kaubamärk.

Või siis ongi kogu see komöödia Kalmeti osav kaubamärgi tugevdamise kampaania?

Kuidas kohelda kurjust?

Lugesin hiljuti nõiajahist XVII sajandi Inglismaal ja kangesti tuli Ojasoo saaga meelde. Mitte sellepärast, et peaksin Ojasood süütuks kannatajaks, nagu nõiaprotsesside ohvrid, vaid selle innukuse tõttu, millega Matthew Hopkins XVII sajandi Ida-Inglismaal ja ajakirjandus XXI sajandi Eestis patustajaid võlla vedasid. Ojasoo juhtumist ei taha ma midagi kirjutada, kuna aga piisavalt on aega mööda läinud, on mõistlik selle loo näitel püstitada mõned üldisemad küsimused.

Mis on kurjast kirjutamise eesmärk?

Eeltoodud nõiajahi paralleel tekkis seetõttu, et minu jaoks jäi Ojasoo (on jäänud ka mitme muu) loo juures arusaamatuks, miks sellest (just nõnda) kirjutatakse. Jah, ma saan aru, et paljudel tekib kohe raevukas küsimus, kas peaksime vägivalla kinni mätsima ja laskma kurjategijatel ausa mehena ringi käia. Ma ei taha seda väita. Ent loobugem hetkeks emotsioonidest ja mõelgem pisut üldisemalt, kuidas üks või teine infoväli toimib.

Lihtsalt uudisekünnist ületava loo kajastamine võib olla ammendav põhjus n-ö kollasele ajakirjandusele, kvaliteetajakirjandusel võiks iga loo puhul olla mingi üldisem, kaugem ja suurem eesmärk.

Ilmar Raag on filmis „August 1991“ Hagi Šeini suhu pannud umbes sellised sõnad: „Ajakirjanduse eesmärk ei ole konfliktide suurendamine.“ Kas ojasoolike lugude kajastamine suurendab või vähendab konflikte? Kas terrorismist kirjutamine vähendab rünnakuid? Empiirilised andmed pigem ütlevad, et ei.

Juba mainitud Ilmar Raag on kirjutanud ajakirjas Akadeemia (11/2011), kuidas suitsetamist hukkamõistval kampaanial oli hoopis vastupidine mõju. 1970ndate alguses viidi Rahway föderaalvanglas New Jerseys läbi programm „Scared Straight!“, mille eesmärk oli seadusega pahuksisse läinud noortele näidata reaalse vangla jubedusi eeldusega, et siis nad kindlasti ei taha vanglasse sattuda (sarnaseid programme tehakse veel tänase päevani). James Finckenauer uuris 1982. aastal programmi mõju ning leidis, et programmis osalenute hulgas oli vangistusse sattunud noorte hulk suurem, kui sarnase taustaga võrdlusgrupis, kes vanglaekskursioonidel ei käinud.

Massachusettsi ülikoolis tehti ulatuslik uurimus, mille käigus uuriti suurt hulka erinevaid ettevõtteid ja üksikisikuid, kes kõik tahtsid läbi viia mingisuguse muutuse, alates kaalu langetamisest lõpetades tootmise ümberkorraldamisega. Summeeriti kõige olulisemad tegurid. Üheks neist osutus infoväli. Ehk mida enam edastatakse soovitud tulemust, seda suurem on tõenäosus tulemuse saavutamiseks.

Sellest tulenevalt toimib kurjategijatest, terrorismist ja muudest pahedest infovälja loomine soovitule vastupidiselt, suurendades tõenäosust nende nähtuste sagenemiseks. Heas usus ja suure üldsuse heakskiidul kirjutatud lood kurjategijatest, vägivallatsejatest, liiklushuligaanidest jne toimivad omamoodi Trooja hobustena, kandes kingituses linnaväravaist sisse ka vaenuväe.

Kas siis ikkagi peaks vaikima kurjadest tegudest? Ma usun, et ei, ent selle asemel, et siunata pahasid ja arutleda mitu vitsahoopi, mitu aastat või eurot on õiglane karistus, võiks keskenduda tekkinud/tekitatud kahjule ning selle heastamisele. Mida me saame teha, et ohver saaks edasi elada, et kahju tekitaja saaks kahjud hüvitada ning et enam selliseid asju ei juhtuks?

Mida ohver vajab?

Siit jõuamegi järgmise olulise küsimuseni: mida vajab kuriteo ohver? Eestis pole ulatuslikku ohvrivajaduste uurimust tehtud, küll aga on mujal maailmas seda üsna palju uuritud.

Populaarse arvamuse kohaselt on ohvri peamine vajadus kurjategija karistamine (vähemalt lubab seda järeldada kuritegude ajakirjanduslik käsitlemine, kus peamiselt kajastatakse, mida kurjategija on teinud ja kui suure karistuse ta peaks selle eest saama). Maailmas tõenäoliselt tunnustatuimad ohvrivajaduste uurijad Lawrence Sherman ja Heather Strang on aga mitmes uurimuses reastanud ohvrite vajadused ning kurjategija karistamine ei ole esimene vajadus ega isegi mitte esiviisikus (ehkki ohvrid on ka seda enda vajadusena nimetanud).

Esimesed on turvatunne, juhtumi mõistmine või mõtestamine, tekitatud kahju hüvitamine, kurjategija vabandus ja võimalus lahendusprotsessis osaleda. Just viimase välistab kriminaalmenetlus peaaegu täielikult. Olen ise ohvrina ühes menetluses osalenud ning minu rolliks jäi pelk tunnistuste andmine. Peamine tegevus ja tähelepanu on kriminaalmenetluses suunatud kurjategijale.

Selles osas on näiteks lepitusmenetlus oluliselt lähemal ohvri vajadustele, kuna ohver saab määrata tingimused, mille korral ta nõustub lepituskokkulepet tegema. Lepitusmenetluse olemuse mõistmine on minu jaoks järgmine küsimus.

Mis on lepitus?

Ojasoo juhtum andis hästi aimu sellest, et lepitust mõistetakse üsna vääriti. Ilmselt on vähemalt osaliselt selle põhjus puudulik kommunikatsioon ning tõsiasi, et lepituse olemust ja eesmärki ei ole laialdasemalt piisavalt tutvustatud.

4. juulil 2016 kirjutas üks anonüümne ohver Eesti Päevalehes, et on oluline, et kurjategijat nimetatakse just nõnda ja juhtum ei laheneks lepitusega. Lepituse (lepitusmenetluse tähenduses) algvorm kannab inglise keelset nimetust victim-offender mediation (ohvri ja kurjategija vahendamine) ehk kurjategija on sellena määratletud par excellence.

Võib-olla pole eestikeelne nimetus lepitus kõige õnnestunum, sest kannab pigem emotsionaalseid konnotatsioone ning jätab mulje pehmest reageeringust kuriteole. Tegelikkuses on tegemist just kurjategija jaoks palju rängema karistusega kui rahatrahv või vangistus (mis teatavasti ei vähenda korduvkuritegevuse tõenäosust, vaid pigem suurendab). Lepituse käigus peab kurjategija ohvri ees reaalselt vabandama ja tekitatud kahjud hüvitama (kriminaalmenetluse kulud ja tsiviilhagid jäävad enamikel juhtudel tasumata ja puudub ka efektiivne võimalus neid kulusid välja nõuda).

Ennekõike on aga lepitus just ohvri huvides. Lepitus kui meetod kuulub taastava õiguse paradigmasse, mis on alternatiivne konfliktile lähenemisviis. Karistava õiguse küsimused konflikti korral on: kas on toimunud süüline tegu, kes on süüdi ning milline on süüle proportsionaalselt vastav karistus. Taastava õiguse küsimused aga: milline kahju on tekitatud, kes on kahju kannataja ning kuidas kahju heastada. Seepärast on taastav õigus ning selle raames ka lepitus just ennekõike ohvri huvides.

Kas lepitusmenetlus alati suudab neid eesmärke realiseerida ning kas iga juhtum, mis praegu lepitusele saadetakse, selleks tegelikult sobib (lepitus ei ole imerohi iga juhtumi puhul), on omaette teema.

Kuidas vähendada kurjust?

See, kes oskaks sellele küsimusele vastata, vääriks ilmselt Nobeli preemiat. Samas on piisavalt empiirilisi andmeid tõhusamate ja vähemtõhusate kuriteole reageerimisviiside kohta. Michel Foucault kirjutab raamatus „Valvata ja karistada. Vangla sünd“, et vangistust peeti juba selle tekkides ebaefektiivseks karistusviisiks, hilisemad valdkondlikud uurimused on pidevalt seda tõdemust kinnitanud.

Vangla on ilmselt möödapääsmatu teatud isikute puhul, kes on ühiskonnale ohtlikud, ent oodata vangla tervendavat mõju väheohtlike isikute puhul ei ole ainult naiivne, vaid lausa ühiskonnavaenulik. Vangla mõju on üldjuhul antisotsiaalne ning vangistus suurendab, mitte ei vähenda korduvkuritegevuse tõenäosust.

Endine riigikohtu esimees Märt Rask on öelnud, et eestlased on karistamise usku ja usk on tihti pime, salates ilmselgeid fakte, mis on uskumusega vastuolus. Kurjuse vähendamiseks on meil vaja usuvahetust. Selmet uskuda karistamise imeväesse, võiksime rohkem arvesse võtta adekvaatsete uurimuste andmeid ning sellele vastavalt korrigeerida enda reaktsioone kurjadele tegudele.

Ennekõike on vaja võimaldada igal kurja teo sooritajal võtta vahetu vastutus kas kannatanu või kogukonna ees ning hüvitada tekitatud kahju kas otseselt või kaudselt. Seejärel on vaja kogukonnal leida võimalusi ka eksinute taasühiskonnastamiseks. Esmalt seepärast et kogu- ja ühiskonna heaolu sõltub suuresti üldisest rahust ehk sellest, kui suur on ühisellu integreeritute ja sellese panustajate hulk. Häbimärgistatud ja hüvedest eemale aetud patused on ühel hetkel nii heaolu- kui ka turvarisk.

Teiseks on kurjategijate kohtlemine omamoodi ühiskonna tervise indikaator. Jaan Sootak on kirjutanud raamatus „Kuri karjas“, et mida arenenum on ühiskond, seda leebemad on karistused, sest suudetakse rohkem andeks anda. Võib-olla ei ole vaja hinnata karistuse leebust ja rangust (see väljendab justkui absoluutse monarhi armulikkust), vaid pigem võiks hinnata nii kuriteole reageerimise kui kurjategija taasühiskonnastamise tõhusust.

Peamised kriteeriumid võiksid olla: kuivõrd reageering kuriteole heastab tekitatud kahju, taastab ohvri ja ühiskonna jaoks kuriteole eelnenud (või üldiselt normaalseks peetava) olukorra ning kuivõrd aitab reaktsioon vähendada toimunud teo kordumise tõenäosust.

Kurusused õpetajate majas

Konverentsi modereerimine

Kuidas jõuda konfliktist koostööni?

Olen korduvalt koolitustel palunud osalejatel silmad sulgeda ning mitte mõelda roosast elevandist. Mida enam ma keelan, seda enam tunnistavad eksperimendis osalejad, et just suurest roosast elevandist nad mõtlesid.

Mida enam püüame konflikte vältida, ennetada või likvideerida, seda enam nad meile ligi hiilivad. Kui konfliktid on nii möödapääsmatud, nagu mõtteisse hiiliv roosa elevant, kellest mõelda ei lubata, siis kuidas elada konfliktide keskel ennast kahjustamata? Ehkki oleme enda esivanematest tehnoloogiliselt, psühholoogiliselt ja lihtsalt loogiliselt palju edasiarenenumad, oli meie eelkäijatel mitmeid oskusi, mis tänapäeval hädasti ära kuluks. Loodusrahvastel, kes elasid väikestes külakogukondades, oli mõeldamatu elada lahendamata konfliktide keskel. Passiivne tüli kahe naabrimehe vahel võis viia kogukonna hävimiseni. Seetõttu olid neil välja töötatud efektiivsed meetodid igasuguste erimeelsuste lahendamiseks.

Kui loodusrahvaste hulgas oli kahe liikme vahel erimeelsusi, siis kutsus kogukonna vanem vaenutsejad enda juurde ning enne ei mindud laiali, kui oli kokku lepitud kahju hüvitamises ning omavahel ära lepitud. Samuti kutsuti säärastesse rahutegemise ringidesse kõik osapooled, kes kuidagi võisid konfliktiga seotud olla.

Meie erinevus oma eelkäijatest on ehk peamiselt selles, et tahame konflikte lahendada võimalikult salaja ja võimalikult vähese kaasatuse printsiibil. Varguse ohvriks langenu ei pruugi kuude kaupa teada midagi uurimise käigust. Koolis korda rikkunud poisi käitumisest tahab klassijuhataja vanematega omaette rääkida ning kollektiivis pingeid tekitav kolleeg kutsutakse ülemuse juurde vaibale neljasilma vestlusele. Filosoof Thomas Hobbes kirjeldas inimeste kooseksisteerimist kui „kõigi sõda kõigi vastu“ ning lepitamatus ehk konfliktide õhku jäämine on ilmselt üks olulisemaid tegureid, mis sellist seisu tekitab. Olgu kohtus, koolis või kollektiivis, efektiivne lahendusviis on see, mille leidmisest võtab osa võimalikult suur hulk neid osapooli, keda erimeelsus vahetult puudutab.

Väärtused liidavad ja mida rohkem on kultuuris, ka töökultuuris, ühiseid väärtusi, seda lihtsam on leida ühist keelt ja seeläbi ka konflikte lahendada. Loomult ja mõtlemiselt sarnaste inimeste keskel on erimeelsusi oluliselt lihtsam lahendada kuna juba nende tekkimise eeldusi ehk arvamuste paljusust on vähem. Kaasaegsele kultuurile on pigem omane see, et meil on vähe ühised väärtused ja arvamuste paljusus on rohkem levinud. Konfliktilahendamiseks kasulik leida neid asjaolusid, mis osalisi liidavad ja lähendavad.

Pargipätid paradokside padrikus

Esimene paradoks

Vangistuse pooldajad leiavad tihti, et selle vastased on langenud humanismi hirmutavasse haardesse, mis omakorda pole muud kui varjatud marksism ja kommunism. Paradoks on aga selles, et vangistus märgib ajaloos just nimelt humanismi jõudmist karistusõigusse XVIII ja XIX sajandi vahetusel. P. Rossi kirjutab 1829. aastal, et vangistus on tsiviliseeritud ühiskondade karistamisviis. Ajaloolises plaanis on need, kes vangistust pooldavad, hoopis humanistid ja selle vastased antihumanistid.

Teine paradoks

Vangistus karistusviisina sündis ajal, mil kõrgeim väärtus oli vabadus (mingil, ent muutunud määral on siiani) ning on igati mõistetav, et suurimaks võimalikuks sanktsiooniks kujunes vabaduse võtmine. Vangistuse ranguse mõõtühik on aeg – mida pikem kinnipidamine, seda rangem karistus.

Kinnipeetavalt ära võetud ajaga peaks ta justkui tagasi maksma võlga ühiskonna ees. Paradoks on aga selles, et vangilt ära võetud aega ei saa ühiskonda tagasi anda, kuna keegi ei saa kellegi teise vangistuse läbi aega ega vabadust juurde. Ehk tegelikult kaotavad kõik: ühed aega, teised, kes esimeste kaotatud aja kinni maksavad, raha.

Kõige lähemal äravõetud aja ühiskonda tagasikandmisele on sunnitöö, ent see toimib üksnes madala tootlikkusega industriaalühiskondades, kus tööjõudu on alati puudu. Täna oleme olukorras, kus tööst on puudus ning hüpoteetiline sunnitöö looks olukorra, kus süütutelt võetaks võimalus ausalt leiba teenida.

Tihti arvatakse, et vangistus on vahend, millega panna isikud oma tegude eest vastutama. Aga just seetõttu, et vangilt võetud aega ei saa ühiskonda tagasi kanda, vabastab vangla isiku vastusest. Isiklikus plaanis isegi nii palju, et vang ei vastuta enam isegi enda päevakava eest. Vangistus võõrandab inimese täielikult vastutusest ja kasvatab vastutamatust ning suutmatust ise enda elus valikuid teha.

Kolmas paradoks

Teine vangistuse eesmärk on kinnipeetud isikute ümberkasvatamine. Sõltumata vahendist ja viisist on kinnipidamisasutustes algusest peale püütud toota uusi, seaduskuulekaid kodanikke ning algusest peale on see ettevõtmine läbi kukkunud.

Esmalt püüti kehtestada ranget korda, mis pidi toetama ümbersündi kasvatuse puudujääkidest tulenevatest pahedest. XIX sajandi kriminaalkoodeksi järgi tuli vanglas kehtestada puhta moraali reeglid. Oli veel aeg, kui ühiskonnas kehtisid üsna ühesugused normid (küll juba mõranemas, ent siiski seotud). Täna on nn kultuuri volüüm kõvasti kokkutõmmanud ja moraal mitmepalgeliseks muutunud. Seepärast on raske kedagi moraalselt ümber kasvatada.

Vangistuse ajaloos on olnud selles osas ka paremaid tulemusi. Möödunud sajandi seitsmekümnendate keskpaigas loodi Brasiilias Humaita vanglas programm, kus kahe aasta jooksul osalesid kinnipeetavad igapäevaselt piiblitundides, suhtlemiskursustel ja sotsiaalse toimetuleku õppes, sama järgnes aasta jooksul peale vabanemist. Kaks aastat pärast programmi lõppu oli osalejate korduvkuritegevusprotsent 16, mis on umbes neli korda madalam kui keskmine. Kuna aga tegemist oli kristliku programmiga, leidis valitsus, et ei saa seda rahastada.

Tean isiklikult inimesi, kes on vanglas läbi elanud religioosse pöördumise ning muutnud vanglarutiini kloostridistsipliiniks, pidades igapäevaselt palvusi ja käies mitu korda nädalas kirikus, ent vabanedes avastanud, et moraalselt muutununa ei suuda sotsiaalse reaalsusega kohaneda, sest tänapäev pole keskaeg, ega ühiskond klooster.

Vanglas on proovitud kõikvõimalikke parandus- ja kasvatusmeetodeid. Michel Foucault kirjutab, et reform on vangistuse olemuslik osa. Juba algusest peale püüavad uued ühiskondlikud trendid esmalt vanglas enda elujõudu. Möödunud sajandi esimesel poolel tegi võidukäiku psühhoanalüüs. Freudistlikud programmid tõotasid kiiret edu ka vanglas ning nende rakendamise entusiasm oli kõrge, ent vaibus üsna pea.

1974. aastal viis Robert Martinson Ameerika vanglates läbi ulatusliku uurimuse ümberkasvatamismeetodite efektiivsuse kohta pealkirjaga “What works?” (mis aitab -ingl.k.). Tema lühike resümee oli: “Nothing works” (miski ei aita -ingl.k.). Läbi vangistuse ajaloo on paradoksaalselt säilinud lootus, et vangla kasvatab ümber ning ikka ja jälle tõdetud, et siiski mitte.

Neljas paradoks

Praegu on päevakorral šokivangistus. Nagu nimetuski ütleb, on selle eesmärk tekitada hirmu kinnipidamise ees. 1982. aastal uuris O.J. Finckenauer ühe sarnase meetme mõju ning leidis, et paradoksaalsel kombel vangla tutvustamine ei suurendanud, vaid hoopis vähendas hirmu kinnipidamise ees. Lühidalt: vanglat kardavad vaid need, kes pole seal kunagi käinud.

Viies ja viimane paradoks

Võib olla ehk kõige põhjendatum ja usutavam argument vangistuse poolt on ühiskonna ohutuse tagamine – ehk kui ohtlikud isikud isoleeritakse, on teistel turvalisem elada. Paradoks seisneb aga selles, et vangistus ei ole ohtlikkuse, vaid süüpõhine. Nii on ühiskonna turvalisus üksnes juhuslik kõrvalsaadus, mis kestab vaid niikaua kuni patustaja süü on lunastatud.

Hiljuti vabastati vanglast ohtlik pedofiil, kelle ennetähtaegset vabanemist aasta varem kohus ei toetanud, kuna leiti, et tema elukäik tõestab, et isik on endiselt ohtlik. Kas aastaga on tema elukäik muutunud? Lisaks leiti, et elukoha puudumise tõttu ei saa teostada kriminaalhooldust. Aasta hiljem ei ole tal ikka elukohta, aga õnneks pole vaja kriminaalhooldust teostada, seega võib vabastada küll?

Süüpõhine vangistus ei suuda kaaskodanike turvalisust tagada, sest enda aja ausalt ära istunud isikut ei tohi enam kinni pidada. Isegi kui ta on ohtlik. Nõnda leidis 2011. aastal riigikohus. Paradoksaalselt võib siit tuletada, et vangla abil turvalisuse tagamine pole põhiseaduse kohane.

Sotsiaalselt tundlik kodanik on (hiljemalt) siinkohal krabanud juustest ja karjatanud: “Mida me siis teeme, laseme kõik tänavale ja paitame pead?”.

Toon näite. Kui kaitseväe relvastuses oleksid vaid vintpüssid, siis riigikaitselised valikud oleksid surra kuulsusrikkalt ehk sooritada enesetapp või koheselt kapituleeruda. St et kui meie lahingvarustus on kasin, on valikuvõimalused ahtad. Seda ka sõjas kurjuse vastu. Kui ainus valik on vangistus või vabadus, siis on sõda ette kaotatud.

Pehmed paradoksid

Vangistuse alternatiivid on kõikvõimalikud programmid, tugiteenused, mentorlus ja huviringid. Üldnimetusega võetakse need tihti kokku pehme lähenemise või pehmete meetmetena. Kas need lähenemised on kõrvalmõjude ja paradoksideta? Mitte päris.

Norra sotsioloog Nils Christie tõi möödund sajandi seitsmekümnendatel sotsioloogiasse kontseptsiooni konfliktist kui omandist, mille kohaselt konflikt on osapoolte omand, mida keegi ei peaks neilt ära võtma. No, kes tahakski kellegi konflikti endale krabada?

Christie järgi esmalt riik. Kannatanul ei ole õigust minna vargalt enda rahakotti tagasi tooma või vägivalla ohvril kurikaelale kambakesi kere peale anda, see õigus on vastavatel riigiinstitutsioonidel. Mõistagi on säärane konflikti varastamine õige ja põhjendatud (senikaua kuni kannatanu lahendusmudelist üldse ära ei kao), sest klassikalise hammas-hamba-vastu õiguse peamine puudujääk on erinevas raamatupidamises: ikka arvab üks pool, et teine on talle võlgu. Riigi ülesanne on katkestada “hammas hamba vastu” põhimõttega kaasnevad vägivallaahelad, piltlikult ühtlustada osapoolte arvepidamine.

Teine grupp konfliktivargaid on professionaalid. Konsultandid, nõustajad, tugiisikud. Elame täna kasvava professionaalse nõustamise surve situatsioonis. Meil on vaja toitumisnõustajat, paarisuhte nõustajat, tööalast konsultanti jne. Hea oleks, kui mitmekülgne nõustaja elaks meil igapäevaselt kodus ja teda käiks aeg-ajalt nõustamas nõustamise nõustaja.

Tänavakampade noored vajavad muidugi ka psühholoogilist nõustamist, resotsialiseerumistugiisikut, mentorit, motivaatorit, kriminaalhooldajat, lastekaitsespetsialisti ja-keda-kõike-veel. Kõik need teenused on olemuselt head, ent paradoks seisneb selles, et võivad noorelt konflikti varastada ja sellega koos ära võtta vastutuse. Paradoksaalsel kombel võib n-ö pehme lähenemine lõpuks anda sama tulemuse mis vangistus.

Vastutuse äravõtmine omakorda süvendab empaatiapuudulikkust ning arendab psühhopaatsust. On väga suur tõenäosus, et tänaval vandaalitsevatel ja vägivallatsevatel noortel on niigi empaatia nõrgemalt arenenud, sest see ei toeta tänaval “ellujäämist”. Robert Hare väidab, et psühhopaatsuse arenemise teguritest on 50 protsenti soodumuslikud ja 50 protsenti keskkonnast ja kasvatusest tulenevad. Empaatia arendamine laste ja noorte hulgas on eriti oluline, kuna Hare sõnul soosib meie keskkond pigem psühhopaatilisi omadusi, samuti on leitud, et laienev vahendatud suhtlemine (a la sotsiaalmeedia jms) soodustab psühhopaatsuse arengut.

Paradoksaalselt võib juhtuda, et iga vahend – olgu see vangla või sotsiaalprogramm –, mis vähendab noore vastutust, kasvatab temas samal ajal psühhopaatsust, mis omakorda suurendab tõenäosust, et alaealisest saabki kurjategija.

Traditsiooni tarkus

Kas siis tõesti “nothing works“? Üheplaanilised, mustvalged lahendused ilmselt mitte, samas on mõned üsna lihtsad asjad, mida tasub otsida traditsioonilisest tarkusest.

Paljude põlisrahvaste konfliktilahenduspraktikates puudub küsimus, kes on süüdi. Iga konflikt häirib kogukonna rahu ning see tuleb kogukonnale heastada. Nii on üsna levinud, et konflikti osalised töötavad koos kogukonna heaks.

Oluline pole niivõrd see, kas üksi või kambaga, aga ükskõik mis vanuses, ükskõik mis eripäradega lastele ja noortele peab võimaldama enda tegude eest vastutamist. Siin kehtib kuldne õpetaja Lauri reegel: kui tervet ei jõua, tee pool. Vastutusvõime võib olla erinev, mida tuleb arvesse võtta, aga ärgem jätkem noori sellest ilma.

Pahategude puhul, olgu need vandaalitsemine või vägivald, on vastutuse kõige otsesem näitaja tekitatud kahjude heastamine. Nii palju kui võimalik. Kui on otsene kannatanu, kes on heastamisega nõus, siis vahetult talle, kui pole, siis kogukonnale. Kaudse heastamise juures tasub olla loov. Noori võib suunata koristama parki, kus nad tavaliselt kaaskodanikke terroriseerivad, vajaduses lastele mänguasju valmistama või vanuritele poest vajalikke asju koju vedama – kuidas kellelegi sobib ja kuidas teiste kodanike jaoks turvaline on.

Miks mitte kaasata pargipätte korda tagama, anda hoopis vastupidine roll? Käib kohustuslikus korras turvamehe või abipolitseinikuga kaasas. Takistused pole tihti neis noortes, vaid täiskasvanutes, kes juba eos ütlevad, need ei taha ju midagi, selliseid ei saa ju tööle või turvama panna, hakkavad varastama või hoopis tapavad kellegi ära. Paradoksaalselt võivad aga tulemused hoopis vastupidised olla, kui vaid võimalus antakse.

Loomariigi ja tehnoloogia tarkus

Lisaks on oluline tagada kindlad keelud. Tihti aetakse segamini karistamine ja keelamine. Aleksei Turovski on öelnud, et loomariigis ei karista vanemad järeltulijaid, vaid keelavad. Lapsed vajavad reegleid, see loob turvatunde (nõnda kõneles juba Piaget).

On oluline, et need keelud oleks ka kehtestatavad. Mõnele piisab ütlemisest, teiste puhul tuleb teostada järelvalvet. Tänase tehnoloogilise taseme juures on igati mõistlik ja mõeldav rakendada tänavakampade ninameestele elektroonilist järelvalvet. Kriminaalhooldaja saab hoiatava signaali enda telefonile, kui noor liigub väljas liiga hilja või keelatud kohas või kohtub mõne teise järelvalvealusega. See on tehniliselt teostatav. On paradoksaalne, et me kõrgelt arenenud e-riigis seda ei rakenda.

Islandi tarkus

Viimaks see palju korratud huvitegevus. Tundub klišee, aga töötab. Oluline on, et huvitegevus on arendav, mitte lihtsalt, et noortele meeldib. Eelnimetatud psühhopaatsuse vastu (või empaatia poole) aitavad kaunid kunstid, ennekõike ilukirjandus ja muusika. See ei pea olema kohe Juri Lotmani loeng vene klassikast. Võib-olla midagi sellist, mida kujutatakse filmis “Dead Poets Society”. Samuti ei pea tänavakraaklejaid Paganinideks vormima, piisab ehk mõnusast punkbändistki. Lõpuks on määrav pühendumus.

Sport on kahtlemata ka oluline huvitegevus, ent see ei peaks olema ainus või peamine. On huvitav paradoks, et vanglas on spordikooli poisse küll, aga muusikakooli poisse sealt naljalt ei leia.

Ulakate noorte huvitegevuse juurde suunamisel võib olla üsnagi meeldivaid kõrvalmõjusid. On tähelepanuväärne, et Islandi jalgpalliime hakkas arenema samaaegselt muutunud noorsoopoliitikaga, mille tulemusel on märkimisväärselt langenud noorte korrarikkumised ja sõltuvusainete tarvitamine (vt näiteks Emma Young “The Atlantic” 19.01.2017).

Mida selleks kõigeks vaja on? Riiklikku poliitikat? Tuleb kasuks. Palju raha? Kah abiks. Rohkem politseinikke, lastekaitsjaid ja muid ametnikke? Ei. Head tahet ja mõned entusiastid. Kõik muu tuleb pärast neid ja polegi mingit paradoksi

Rääkida on vaja, ent mitte vägivallast, vaid vägivallatusest

Olen veendunud, et traditsioonilised soorollid, mille puhul poisid kasvatataksegi härrasmeesteks ja tüdrukud daamideks, pigem toetavad vägivallatust, kirjutab religiooniantropoloog Jaanus Kangur.

Olen vägivallatuse poolt. Eriti olukordades, kus üks pool on ükskõik millisel kujul nõrgem. Pean ennast nn vana kooli (härras)meheks ning sellelt positsioonilt on ainumõeldav, et mees ei tõsta kunagi kätt naise (veel vähem lapse) vastu. Punkt.

Positiivses sõnastuses – härrasmees suhtub daami alati lugupidavalt, isegi kui daam ei käitu daamina. Härrasmees leiab ka võrdse vastasega kultuursemaid viise konfliktide lahendamiseks kui labane lööming. Olgu selleks või ritualiseeritud vägivald ehk sport.

Vähem verbaalset vägivalda palun

Aga kõik ei ole härrasmehed, õigupoolest enamus pole. On lihtsalt mehed, kuigi enamus neist järgib siiski sama vägivallatuse põhimõtet. Aga mitte kõik.

Mis siis teha? President lubas sellest rääkida. Nii kaua, kuni hoiakud muutuvad. Tundub ju tänuväärne tegevus, aga kas ka tulemuslik?

Olen ühes varasemas kirjutises viidanud infovälja mõjule („Kuidas kohelda kurjust?“, err.ee 26.1.2017). Lühidalt korrates: suurenema, arenema, rohkenema kipub see, millest räägitakse.  Hiljuti rõhutas üks lastepsühholoog seoses Venemaal levivate enesetapumängudega, et mida enam sellest avalikult rääkida, seda suuremaks võib probleemi ulatus kasvada. Vägivallast rääkimine tõenäoliselt suurendab vägivalda.

Rääkida on vaja, ent mitte vägivallast, vaid vägivallatusest. Oluline on ka, kuidas rääkida.

Olen väga nõus vägivallatu suhtlemise (nonviolent communication) meetodi autori Marshall Rosenbergiga, kes ütleb, et vägivald jaguneb mentaalseks, verbaalseks ja füüsiliseks. Need ei ole kolm erinevat vormi, vaid kolm tasandit, mille alus on mentaalne ja tipp füüsiline vägivald. Füüsiline ei saa esineda ilma verbaalse ja mentaalse vägivallata. Mentaalne vägivald on nagu vundament, millele ehitub vägivalla püramiid. Mida laiem on vundament, seda kõrgem saab olla tipp ehk mida enam on ühiskonnas mentaalset ja verbaalset vägivalda, seda enam on ka füüsilist. Viimast mõistame kõik hukka, verbaalset tihti hoopis premeerime ja mentaalset peame enesestmõistetavaks.

Olin üsna šokeeritud Katrin Pautsi artiklist 22.12.16 Postimehes. Minu hinnangul oli see verbaalne vägivald ehedaimal kujul. Esmalt nuhtleb Pauts kõiki võimalikke osalisi, alates enda emast ja lõpetades vägivalla ohvritega ning kõige kummastavam tipp on artikli resümee: „Hea on selliste saagade avalikustamine mitte selleks, et vägivallatsejat ja tema ohvrit paremini mõistma õpiksime, vaid et samas olukorras ohvrid mõistaksid: nende lood pole erandjuhtumid.“

Üldistamine, erinevuste vähendamine ja sarnasuste suurendamine on klassikalised vägivaldse ühiskonna tunnused. Vaadakem ajaloost Nõukogude Liitu või praegust Põhja-Koread. Ei ole erandjuhtumeid, on ainult ühiskondlikud haigused ning see teeb ravi lihtsaks – kõigile sama.

Vägivallatuse alus on just nimelt erinevuste tunnistamine ja arvestamine, nii ohvrite kui kurjategijate. Ainult nii saab leida toimivaid lahendusi. Justiitsminister Urmas Reinsalu on õigesti öelnud, et meil on vaja nutikaid, st varieeruvaid karistusi, mis sobivad just konkreetsele isikule.

Kasvatagem tüdrukutest daamid ja poistest härrasmehed

Vägivalla vähendamine algab mõtteviisi muutusest. Seda saab ennekõike teha läbi teistsuguse kasvatuse. Ühe sõbra laps ütles: „Vägivald algab seal, kus lõpeb mõistus.“ Lapsesuu ei valeta. Vägivald algab seal, kus lõpeb võimekus olukorraga teisiti toime tulla. Igal tasandil aitab vägivalda vähendada suurem sotsiaalne suutlikkus, suhtlemisjulgus ja -oskused.

Olen veendunud, et traditsioonilised soorollid pigem toetavad vägivallatust. Poisid kasvatataksegi härrasmeesteks ja tüdrukud daamideks. Mulle tundub, et need, kes peavad soorolle vananenud igandiks, eksivad kultuuri loogika vastu. Juri Lotmani kultuurimälu teooria järgi säilitab kultuur neid elemente, mis on vajalikud tema püsimajäämiseks. Kui miski on säilinud sadu ja tuhandeid aastaid, siis pole see märk igandist, vaid elujõust. Kultuur on moraalitu masin, mis hoiab elus vaid vajalikku ja saadab halastamatu järjekindlusega ajaloo hämarusse kasutud hälbed.

Vägivallatus ei alga neist, vaid meist

Vägivald ei alga naabri korteris toimuvast intsidendist. Vägivald algab meie suust ja peast, sõnadest ja mõtetest. Vägivallatust saab kasvatada tõesti rääkides. Mitte vägivallast, vaid vägivallatult rääkides. Viisakalt, hoolivalt, armastavalt rääkides. Vägivallatuseks pole vaja presidendi kampaaniat, pole vaja üldrahvalikku naabrivalve võrgustikku, vaid viisakat ja hoolivat hoiakut, kõne ja käitumist.

Astu oma suhtlemispartneri kingadesse

Ehkki me ütleme sageli, et ülemus, kolleeg või naaber on raske inimene, pole suhtlemisel tekkivate probleemide põhjus isiksuste keerulisuses, vaid mõistmatust tekitab meie erinev suhtlemiskeel.

Tõenäoliselt oleme mõnigi kord nimetanud selles olukorras suhtluspartnerit keeruliseks või raskeks isikuks. Raske klient, raske kolleeg, raske ülemus. Ent kas keegi meist on valmis tunnistama, et oleme ise rasked isikud? Ilmselt mitte. Võib-olla polegi keerulisi inimesi olemas?

Suhtlussituatsiooni õnnestumise ja ebaõnnestumise parameeter ei ole see, kas saame enda tahtmise või teise osapoole nõusoleku, vaid mõistmine. Mõnikord on maksimum see, et saame mõlemad aru, et me ei saa üksteisest aru või et oleme täiesti erinevatel seisukohtadel.

Konflikte oskuslikult lahendades on võimalik muuta suhteid veelgi paremaks, kui need olid enne konflikti tekkimist.

Astu suhtluspartneri kingadesse
Peale tõdemist, et suhtlemise edukuse mõõdupuu on mõistmine, on üks esmaseid mooduseid mõistmise suurendamisel n-ö teise kingadesse astumine. Me tahame, et meid mõistetakse ning eeldame, et kui suudame enda seisukohad vestluspartnerile selgeks teha, jõuamegi mõistmise ja suurepärase suhtlemiseni. Kahjuks lähtub teine inimene täpselt samast eeldusest ning tihti koosneb ebaõnnestunud suhtlemine just vastastikustest enda mõistetavaks tegemise katsetest.

William J. Seymour on kirjeldanud lugu, kus ta ostis enda tütrele sünnipäevaks fotoaparaadi. Vanemad panid aparaadile filmi sisse ning laps hakkas pilti tegema. Filmi ilmutamisel selgus, et laps oli kogemata negatiivile valgust lasknud ning kõik pildid ebaõnnestusid. Tütar oli endast väljas ja nuttis. Seymour hooliva isana tahtis last lohutada ja ütles talle, et pole midagi, need polnud ju eriti olulised pildid. Laps läks veel rohkem endast välja. Kuidas isa ei saa aru, et need olid tema elu esimesed ja seega väga olulised pildid.

Seymour taipas, et ainuke viis saavutada selles olukorras soovitud mõju ehk last lohutada, on aktsepteerida teda sellisena, nagu ta praegu on ning ta ütles tütrele, et need olid tõesti olulised pildid ja tal on väga kahju. Kui laps nägi, et isa mõistab teda, muutus ta palju rahulikumaks ning ütles, et mis siis ikka, teeme uued.

Üks võimalus, kuidas me saame vestluspartnerile kinnitada, et me teda mõistame, on peegeldamine. Selleks tuleks võtta oma sõnadega tema poolt öeldu kokku ja peegeldad tagasi – see on üks tugevamaid märke sellest, et oleme oma vestluskaaslast päriselt mõista proovinud. Tegemist väga hea tööriistaga, mis tekitab vestluskaaslases turvatunde, sest ta tajub, et tema sõnum jõuab kohale ja läheb kuulajale korda.

Kuidas kuulajaid kohaselt kostitada?

Avalik esinemine pole midagi muud kui üks suhtlemisviis ning sellega puutub rohkem või vähem kokku igaüks. Samuti nagu igaüks oskab suhelda, oskab igaüks ka esineda.

Spetsiaalse treeningu ja õppimise kaudu on võimalik enda suhtlemis- ja esinemisoskusi lihvida nõnda, et need muutuvad tõhusamaks ning nauditavamaks.

Lihtsaid juhiseid selleks leiab juba Vanast Kreekast, kus keegi retoorikaõpetaja on öelnud: «Kõneleja peab rääkima selgelt, et oleks kuuldav, seisma sirgelt, et oleks nähtav, ning vaikima, et oleks nauditav.»

4 K kohasuse printsiip

Sama lihtne on silmas pidada 4 K kohasuse printsiipi. Eeldades, et avalik esinemine on sarnane igasuguse suhtlusaktiga, ning lähtudes suhtlemist käsitlevast kommunikatsiooni mudelist, saame neli põhilist tegurite rühma, mis tagavad edu igasuguse sõnavõtu puhul või ettekande esitamisel.

Kõneleja

Esimene küsimus, mida kõneleja peaks küsima: «Kes olen mina?» Meenub anekdoot, kus komandeeringult tulnud mehe äratab keset ööd hirmunud naine ning ütleb: «Hüppa kähku aknast välja, mu mees tuleb!» Unine mees hüppab tõrkumata välja ning õhus mõtleb: «Ja kes mina siis olen?»

Ka ootamatus olukorras, kui ettevalmistamiseks on mõni minut, on kasulik endalt esimesena küsida, kes ma olen, mis on minu seos toimuva sündmusega, päevakangelasega, kõnealuse teemaga, kuulama tulnud rahvahulgaga, ning alustada enda tutvustusega. Üldjuhul ei tasu alustada vabandusega, et pole saanud ette valmistada või «mis nüüd mina!».

Iga kõneleja peamine trump on isikupärasus. Õpikust leitud nipid nähakse läbi ning need pigem õõnestavad kõneleja usaldusväärsust ja vähendavad enesekindlust. Kõneleja peaks riietuma soliidselt, ent riided on kasulik võtta enda garderoobist.

Ühel koolitusel praktilise treeningu ajal esitas oma õppekõne üks vanem proua ning tõenäoliselt eiras ta kõiki retoorika põhireegleid: vaatas maha, rääkis vaikselt, peitis käsi selja taha jne. Ent ta oli täiesti tema ise ja see oli tõeliselt nauditav.

Kõne

Teine oluline tegurite rühm on kõne kohasus – kas minu esitlusviis, näited, žestid, riietus ja kõik muu asjasse puutuv on teemakohane. Särava naeratusega ei ole just kõige mõjusam hoiatada läheneva sõjaohu eest või lugeda ette juubilari suurepäraseid omadusi kulmu kortsutades.

Kuulaja

Kasulik on pisut eelnevalt mõelda, kellele ma räägin. Mis rahvusest, vanusest, soost või sotsiaalsest klassist on kuulajad? Kas neil on üldisi maailmavaatelisi eelistusi, poliitilis- ühiskondlikke taotlusi, väljakujunenud hoiakuid, hinnanguid, väärtusi?

Naisõiguslaste aastakonverentsil ei pruugi olla kõige kohasem rääkida blondiinidest anekdoote ega kasutada külakokkutulekul keerulisi võõrsõnu. Küsimus pole mitte hinnangus, et auditoorium ei saa aru, vaid mõjususes.

Kasulik on kasutada ainult selliseid sõnu, žeste, nalju ja näiteid, mis juhivad tähelepanu peamise mõtteni ehk selleni, mida ma tahan öelda. Kõik muu, mis võib olla efektne, tõeliselt naljakas, ilus, emotsionaalne vms, ent kuidagi ei aita paremini põhisõnumit mõista, tuleks jätta kõrvale.

Kord olin loengus, kus soliidses eas ning riietuses ameerika härrasmees keset loengut äkki jala lauale toetas ning rahulikult edasi rääkis.

Kuulajad jäid ammulisui vaatama ning paari minuti jooksul oli kogu tähelepanu suunatud ootamatule žestile ning räägitu läks kõrvust mööda. Kõneleja jaoks oli see kohane liigutus, ent kuulajatele mitte ning pigem takistas, kui soodustas räägitu kuulamist.

Kontekst

Viimane tegurite rühm hõlmab asju ja nähtusi, mida saab muuta, ja ka selliseid, mida saab ainult arvesse võtta, näiteks ruumi akustika, temperatuur, õhutus jms.

Hea esineja, nagu ka hea suhtleja, on paindlik ning suudab kiiresti orienteeruda uutes oludes.

Näiteks olles ette valmistanud tunniajase sõnavõtu ning leides ennast jääkülmast ruumist, on kasulik kiiresti teha vajalikke kärpeid, nii et peamine mõte saaks öeldud ning kuulajad jääksid terveks.

Kasulik on pidada silmas, et rohkem kui sõnad jääb meelde tunne, mis kuulates tekkis. Kui peamine mulje on pidev õhupuudus või külmetavad varbad, siis on isegi filigraanne etteaste raisku läinud. Tihti peetakse ka ruumi muutmatuks teguriks, ent paljusid ruumielemente saab liigutada. Oluline on, et esinemisruumis ei oleks juhuslikkust. Kui laval on püss, siis see peab ka pauku tegema.

Lõpetuseks

Pidades silmas, et sõnavõtt oleks endale, kuulajale, kõnele ja kontekstile kohane, ning jäädes iseendaks, suudab igaüks esineda selgelt, nähtavalt ning nauditavalt.

Härrasmehe tagasitulek - welcome, chap!

Meile meeldib vabadus ja võrdsus. Meile meeldib, et naised saavad valida ja pükse kanda ning mehed lapsepuhkusele jääda. Igal mündil on aga kaks külge, ehkki mõnikord soovime vaid ühte neist. Koos üldise sugudevaheliste erinevuste kadumisega kipuvad hääbuma ka omadused ja väärtused, mida ühe või teise soo puhul eriti hindame. Kuhu küll kadusid härrasmehed, kes daami sisenedes krapsti püsti kargasid, möödujaile kaabut kergitasid ning kes poleks ealeski nõrgema vastu kätt tõstnud? On nad lootusetult vanadesse filmidesse ja raamatutesse kadunud? Härrasmehed pole ilmast otsa saanud!

Võta ühendust!

jaanus@kangurkoolitus.com
Telli koolitus, küsi küsimusi või ütle niisama tere!